Kunstliku viljastamise abil sünnib Eestis igal aastal koolitäis lapsi

Foto: Jaana Toomik

Sander Rajamäe, Tervisekassa avalike suhete spetsialist

Kehaväline viljastamine on maailmas kõige sagedamini kasutatav lastetusravi meetod. Sel teel on praeguseks maailmas sündinud üle kümne miljoni lapse.

Näiteks Eestis sündis 2021. aastal raseduse infosüsteemi andmetel  erinevate viljatusravi meetodite tulemusel 783 last, mis moodustades kõikidest elussündidest 6%.

Kas kunstlik viljastamine on kasvutrendis?

Pea kõikides arenenud maades on juba aastakümneid trend, kus esmassünnitaja keskmine vanus muutub koos riigi jõukuse ja harituse kasvuga järjest kõrgemaks. Ka Eesti pole siinkohal erand. Kuid teadagi sõltub viljakus nii naise kui ka mehe sugurakkude ja -organite potentsiaalist, mis kahaneb ajapikku. „Erinevaid kaasuvaid haigusi, mis võivad inimese viljakust mõjutada, esineb kõrgemas vanuses aina sagedamini. Lisaks on teada, et naiste viljakus hakkab munarakkude kvaliteedi muutuste tõttu langema juba 30. eluaastate alguses ja eriti kiiresti alates umbes 35. eluaastast. See seaduspära pole sajandite jooksul muutunud,“ rääkis Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku viljatusravi keskuse naistearst ning Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi juhatuse liige Kai Haldre.

Tervisekassa on kehavälist viljastamist (in vitro fertilization) osaliselt rahastanud alates 1999. aastast ja alates 2008. aastast hüvitatakse naisele piiramatu arv kehavälise viljastamise tsükleid kuni 40. eluaastani. 2019. aastal lisandus kehasisese viljastamise ehk emakasisese inseminatsiooni protseduuri rahastamine ja meditsiinilistel näidustustel sugurakkude külmutamise toetamine. Koos rahastatavate teenuste valiku laienemisega kasvas ka viljatusravi saajate arv ja praeguseks on kehavälise viljastamise tsüklite arv aastas umbes 3000.

„Tervisekassa lõpetab viljatusravi toetamise, kui naine on saanud 41-aastaseks. See on mõistlik, kuna rasestumise ja elussünni võimalus on selleks ajaks äärmiselt tagasihoidlik. Sünnitusea muutumises on rumal süüdistada noori naisi, vaid tuleb mõista, millised on need ühiskondlikud elukorralduslikud mehhanismid, mis muutusi tingivad. Siiani pole põhjuste väljaselgitamine kuskil maailmas väga edukalt õnnestunud ning üksikisiku tasandil võib viljakus ja ka tundlikkus väliste kahjustavate tegurite suhtes olla väga erinev,“ ütles dr Haldre.

Tema sõnul ei koguta Eestis korrektselt viljatusraviga seonduvaid andmeid ja seetõttu pole ka võimalust süstemaatiliseks analüüsiks. „See loob aga olukorra, kus igasugused väited trendide kohta on meelevaldsed, sest me ei oska öelda, kas kasvutrendis on viljatuse probleem või pöördub arstide poole abi saamiseks rohkem inimesi, kuna viljatusravi teema on ühiskonnas vähem stigmatiseeritud ning ravi paremini kättesaadav. Pole ka teada, milline osakaal on reproduktiivturismil,“ lisas dr Haldre, kelle sõnul võib iga eelnimetatud tegur panustada viljatusravi statistikasse.

Probleemid kehavälise viljastamisega Eestis

Viljatusravi tsüklid ei kajasta aga viljatusravi saanud naiste arvu – Eestis puudub seda tüüpi statistika. „Erialaspetsialistide seiskoht on, et ravi hea kättesaadavuse korral on viljatusravi tsüklite arv umbes 3000 ühe miljoni elaniku kohta ja Eesti ongi umbes sealmaal. Meil on kuus viljatusravi kliinikut, millest kolm on erakliinikud ja ülejäänud kolm tegutsevad riiklikus süsteemis.

Eestis rahastatakse Haldre hinnangul kehavälist viljastamist piisavalt, samuti on teenusele hea ligipääs ja kehavälist viljastamist soosib üldjoontes ka seadusandlus. Teisest küljest kogutakse Eestis andmeid puudulikult ja seetõttu pole ka vastuseid paljudele olulistele küsimustele. Haldre ja enamiku ta kolleegide hinnangul on vaja asutada riiklik viljatusravi ja sugurakkude doonorite register, sarnaselt teistele meditsiiniregistritele.

Usaldusväärsete andmebaaside olemasolu on viljatusraviga tegelemise loomulik ja vältimatu osa ning moraalne kohustus. „2022. aasta jaanuaris avaldas valdkonna juhtiv organisatsioon Euroopa Inimreproduktsiooni ja Embrüoloogia Ühing (ESHRE) olulise üleskutse, milles suunatakse tähelepanu sellele, et Euroopa vajab abistatud reproduktiivmeditsiini tehnoloogiate registreid, et kaitsta vanemate, sugurakkude doonorite ja tulevaste laste õigusi. Organisatsiooni seisukoht on, et viljatusravi andmete ühetaoline kogumine peab olema riikides kohustuslik ja sisse kirjutatud valdkonda reguleerivasse Euroopa Liidu direktiivi, mis võimaldab hinnata riikidevahelise ravirände trende ja motivaatoreid,“ ütles dr Haldre, kelle sõnul kehtib kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus alates 1997. aastast peaaegu muutumatuna. „See näitab seaduse head toimivust, kuid praegu on siiski aeg sealmaal, et mõnes küsimuses tuleks maha pidada uus, eetikuid kaasav diskussioon, sest nii olud kui ka teadmised on muutunud. Seejärel tuleb seadus ümber sõnastada.“

Teisalt võiksid ka eetikud olla rohkem kaasatud eriala praktilistesse tegevustesse, sellega tekiks dr Haldre sõnul kõigile osapooltele uut tüüpi kogemus ja ekspertiis. „Ehk paneks see alguse sellele, et tulevikus on meil täpsemini sõnastatud regulatsioonid ja seadused ning ühiskond saab vahel isegi stigmatiseeritud viljatusravi valdkonnast paremini aru. Viljatusravi osakondade igapäevane ja otsene koostöö haiglate eetikakomiteedega on paljudes maades tavapärane, Eestis see traditsioon kahjuks puudub,“ lisas ta.

Kas oma viljakust on võimalik hoida?

Dr Haldre leiab, et viljakusteadlikkuse teema peaks olema kohustuslik juba põhikooli inimeseõpetuse tundides. „Samamoodi nagu seisime 30 aastat selle eest, et koolis õpetataks kõigile õpilastele rasestumisvastaste vahendite kasutamist, suguhaiguste vältimist ning tervete lähi- ja seksuaalsuhete hoidmist. Kõik need teemad, sealhulgas viljakusteadlikkus, on omavahel põimunud ja nendel teemadel peab koolides arutlema. Õpilasi huvitab inimese paljunemise ja seksuaalsuse teema ning terveid ja turvalisi valikuid saavad teha vaid need inimesed, kellel on vastavad teadmised,“ rääkis ta.

Eesti järgib arenenud maade trendi kehakaalu suurenemise osas. Dr Haldre hinnangul on paljudes riikides tegemist uue epideemiaga, mis mõjutab otseselt ja negatiivselt nii naiste kui ka meeste viljakust, hormonaalset tasakaalu, raseduse kulgu ja lapse tulevast tervist. „Üldiselt on seisukoht, et kehavälise viljastamise ettevalmistust ei ole mõtet alustada naisel, kelle kehamassiindeks on üle 30. Seda põhjusel, et ravimid ei toimi või sugurakkude kvaliteet on niivõrd puudulik, et kallis ravi pole näidustatud. Meie eriala on üks nendest, kus ülekaalu dramaatiline mõju keharakkudele on laboris objektiivselt ja mikroskoopiliselt kontrollitav,“ selgitas Kai Haldre. Tema sõnul on evolutsiooniliselt seatud nii, et suur ülekaal, aga ka alakaal takistavad inimesel paljuneda, sest terviserisk on järglastele liiga suur. „Teisisõnu, kui kehakaalu ei saada normaalsele tasemele, pole ka viljatusravist tihti kasu. Ning ehk pole see eetilinegi.“

Teisalt on teada ka see, et lääneriikides hakkas meeste spermatosoidide hulk ja kontsentratsioon seemnevedelikus langema alates 1970. aastatest ning aastakümneid hiljem on sarnast trendi märgata ka pisut rikkamates arengumaades. Kuigi dr Haldre sõnul algas rasvumise epideemia umbkaudu samal ajal, võis viljakust mõjutada ka keskkonna saastatus. „Selle kohta tehakse praegu maailmas uuringuid. Mure peitub keskkonda sattunud bioloogilistes kemikaalides, mis võivad inimesi mõjutada veel põlvkondi. Kas üksikindiviidid saavad siin väga palju ära teha – ilmselt mitte. Samas saab igaüks kriitiliselt hinnata, mida ta suhu paneb, keha peale määrib ja milliseid kemikaale kodus või oma põllulapil kasutab,“ ütles ta.