Väliseestlase kogemus USA ravikindlustussüsteemiga

Eestis saavad kõik ravikindlustatud inimesed ühesugust kvaliteetset arstiabi, olenemata sellest, kas ja kui palju nad ise makse maksnud on. Kolides aga teise riiki elama, võib tulla üllatusena, et seal ei olegi pääs arsti juurde kõigile tagatud. Eestlane Liis jagab oma kogemusi USA ravikindlustussüsteemiga.

Liis kolis Ameerika Ühendriikidesse umbes neli aastat tagasi. Olles üles kasvanud Eestis ja harjunud haigekassaga, oli Ameerika süsteem tema jaoks alguses täielik šokk. „Need summad, mida inimesed siin kulutavad erakindlustusele ja arstiabile, on kohutavalt suured. Näiteks kahe lapsega Ameerika pere võib vabalt kindlustuse ja arsti vastuvõttude peale kulutada ligi 10 000 dollarit aastas. 40%-l tööealistest inimestest ehk 70 miljonil inimesel on probleeme oma raviarvete maksmisega,“ rääkis Liis.

Ameerika Ühendriikides on peamiselt erakindlustusel põhinev süsteem, mille puhul saab inimene kindlustuse oma tööandja kaudu. Lisaks sellele läheb tema maksudest maha teatud protsent riiklikule ravikindlustusele, mida saavad kasutada ainult kindlad ühiskonnagrupid nagu pensioniealised, puuetega inimesed või leibkonnad, kelle sissetulek on alla teatud piiri.

Sõltub tööandjast, sõltub kindlustuspakkujast...

Tööandja kaudu kindlustuse ostmisel on  enamasti valida mitme kindlustuse paketi vahel,  kindlustuse igakuine tasu võetakse maha töötaja palgast. See, milliseid teenuseid ja millistes asutustes kindlustus katab, sõltubki konkreetsest kindlustuspaketist. „Ameeriklaste jaoks on tavaline, et töökohta vahetades kaalutakse alati ka seda, millist ravikindlustust tööandja pakub. Erinevates osariikides ja ettevõtetes on nii kindlustusega kaetud teenuste nimekiri kui ka kindlustustasud väga erinevad,“ ütles Liis.

Pakettidel on erinevad kuumaksed – mida kallim pakett, seda rohkem teenuseid see sisaldab. „Hinnad võivad ulatuda paarisajast dollarist tuhande dollarini ühes kuus. Mina töötan hetkel suures haiglas, kus on väga hea kindlustus: igakuine makse on madal, visiiditasud taskukohased ja kodu lähedal on suur valik kliinikuid, kus saan käia. Üldiselt on aga sellised paketid erandlikud,“ sõnas Liis.

Tema sõnul on USAs tavaline, et enne arstile minemist peab inimene veenduma, et tema kindlustus katab selle konkreetse haigla teenuseid. „Kui sa lähed kogemata arsti vastuvõtule või kasvõi EMOsse, mis ei ole sinu kindlustusega kaetud, pead arve hiljem ise täismahus tasuma,“ lisas Liis.

Enamasti on nii perearstil, eriarstil, hambaarstil ja EMOs ka visiiditasu. Eriti kallis ongi erakorraline abi, seega lähevad inimesed EMOsse ainult siis, kui tegemist on eluohtliku olukorra või traumaga. Kiirabi kasutamine sõltub aga taaskord kindlustuspaketist. „Mõne väga hea paketi puhul ei pea sa midagi tasuma, enamike pakettide puhul pead tasuma mingi protsendi või konkreetse summa kiirabiteenuse eest. Kui ma räägin ameeriklastele, et Eestis ei pea kiirabi eest ise tasuma, siis nad on tavaliselt väga üllatunud, sest siin seostatakse kiirabi kutsumist suure, enamasti mitme tuhande dollari suuruse arvega,“ sõnas Liis.

USA süsteemi puhul on inimesel kindel arv vabu päevi, mille eest tööandja tasub. „Neid tasustatud päevi tuleb kasutada nii haiguse tõttu kui ka puhkuseks,“ ütleb Liis. Ka sünnitushüvitised tasub USAs tööandja. „Mõnes osariigis võeti alles hiljuti vastu seadus, mille kohaselt  peab tööandja võimaldama kolm kuud emapuhkust. Haruharva pakub mõni ettevõte emapuhkust pikemaks ajaks, enamasti oodatakse tööle naasmist pigem varem. Samas on lastehoid äärmiselt kallis ning kahe lapse emana on juba odavam koju jääda kui tööl edasi käia,“ tõi Liis näiteid.

Võrdlus USAga paneb tõesti Eesti süsteemi hindama!

Ebakindlus ja teadmatus, kas inimesed saavad endale ravi lubada

„Ma tean, et Eestis räägitakse palju ravijärjekordadest. USAs ei ole inimeste peamine mure järjekorra pikkus ega ooteaeg, vaid arstiabi ja ravikindlustuse kallidus. Nagu mainisin, siis kindlustuse eest maksmine on ameeriklaste jaoks aina suurem koormus, sest kindlustuse hinnad tõusevad igal aastal,“ sõnas Liis. Seega, USAs võivad olla teoorias järjekorrad küll lühemad kui Eestis, aga arsti juurde minemise otsustab tihti hoopis see, kas inimesel on piisavalt paks rahakott, mis Eestis pole kaugeltki peamine.

Praeguses olukorras on eriti haavatavas seisus töö kaotanud inimesed. „Seoses koroonaviirusega koondatakse palju  ja kui inimene kaotab töö, kaotab ta ka kindlustuse. Kui ta siis haigestub ja haiglaravi vajab, saab ta pärast meeletult suure arve, mida suur osa pole tegelikult võimelised oma taskust maksma. Valitsus küll lubas, et inimesed ei pea ise oma COVID-19-ga seotud raviarveid maksma, aga mingit seadust pole seni veel vastu võetud,“ kommenteeris Liis.

Tema sõnul on täna eestlased oma solidaarse ravikindlustussüsteemiga kindlasti paremas seisus kui USA elanikud. „Võrdlus USAga paneb tõesti Eesti süsteemi hindama, kuna seal saavad kõik inimesed tasuta head arstiabi, olenemata nende sissetulekutest,“ võttis Liis teema kokku.